Lapsevanema roll on olemuslikult ülim kogemus. Iseasi muidugi, kuidas igaüks meist seda tajub ja sellega suhestub. Väärikasse rolli päriselt sisse elamine võib toimuda sujuvalt, kuid ka kulgeda valusalt üle kivide ja kändude. Neid erinevaid lugusid on rohkem kui mustmiljon. Seni, kuni emmed ja issid igapäevaselt sisekaemust teevad, jääb aga vankumatult paika järgmine: oma lapsele ja lastele soovib iga lapsevanem alati parimat. Mõnikord tundub, et soov on seejuures olla parem ka teistest… teistega võrreldes.

Võtan hetke, hingan sisse ja mõeldes oma laste peale, tunnen südames rahu. Erimoodi lähenemisi kasutades, kuid siiski teel püsiva paarisrakendina oleme elukaaslasega lastega lahedasti hakkama saanud. Murdosa väljakutseid on jäänud seljataha, enamus ootab veel alles ees. Jah, vahel tahaks peaga vastu seina joosta või teadmata ajaks kuskile kaugemale ära minna… omaette või nii. Ei pea ennast halvasti tundma. Säärased emotsioonid käivad asja juurde, olgugi, et ilma nendeta oleks kordades lihtsam. Iga kogemus õpetab, kui sellest ise tahta õppida. Seejuures võrdlemata ennast või oma lapsi teistega, pidevalt hea ja halb skaalal pendeldades.

Lapsed arenevad oma oskustelt ja kujunevad isiksusteks igal hetkel. Meie kohus on olla toeks ning inspireerida. Mitte aga seada piire, nõuda tuimalt tulemusi. Suurte inimeste puhul öeldakse, et vana karu enam tantsima ei õpeta. Mina sellesse küll ei usu. Maailma taasavastamine koos lastega on ütlemata äge ja igas mõttes rikastav. Loomulikult ka lõbus, sest just enne magamaminekut on kõige parem aega üldse korralikult mürada! Olen viimaste aastate jooksul teinud paljut, mis mul enda lapsepõlves tegemata jäi. Eks olid ka ajad teised.

Ei ole olemas ideaalseid lapsi ega ka lapsevanemaid. Mina seda kindlasti ei ole ja selleks ka ei pürgi, kuid ma tean oma väärtust ning kohalolu tähtsust laste jaoks. Mulle meeldib mõte olemast oma lastele piisavalt hea lapsevanem.