Olen kolme vahva põngerja isa. Käime ja teeme palju koos. Trennid ja huviringid. Pisipreiliga kärutamised, aktiivne suhtlemine. Õnneks nüüd juba regulaarselt ka lasteaia uste kulutamine. Kuttidega mängimine ning kambakesi möllates igas mõttes eluülikooli läbimine. Pikad kodused päevad haiguste tõttu, nädalavahetused koos vanavanematega maal. Vahel sõpradele külla. Lisaks eelnevale vajavad omad töised kohustused täitmist. Hobidega üritan ka tegeleda. Päevad mööduvad tihtipeale justkui lennates. Mõnikord autopiloodil. Kohatise hulluse keskel proovime naisega koos ja ka ise iseendaga hetkedes kohal olla. Vahel õnnestub, vahel üldsegi mitte.

Mäletan, et pärast esimese lapse sündi oli uue elukorraldusega ümberharjumine mõneti valutu. Olles väikeettevõtjana oma aja peremees, sain lahedasti käimisi ja tegemisi mugavalt sättida. Õhtutesse… Uus ilmakodanik dikteeris eelkõige päevase graafiku rangelt paika. Kompromissid olid vältimatud ja andsid aimduse olukorrast, mis võiks kaasneda rohkemapealise põnnide brigaadi korral. Jah, kuna täna tuleb kolmas lastevoodi kokku kruvida, siis järelikult pidi tol hetkel veel teoreetiline väljakutse hädasti huvi pakkuma. Nüüd istun öösel kell kaks kontoris, lapsed magavad kodus koos emmega õndsat und ja mina üritan läbi oma isaks olemise kogemuse kirjeldamise maailma muuta. Rahulikult, hommikuni on veel aega.

Meie peres on lapsed suhteliselt lähestikku sündinud, mistõttu on emmel ja issil olnud koos olemise aja leidmine pehmelt öeldes komplitseeritud. Päevad, kuud ja aastad mööduvad. Ega kui tassid on mõlemal tühjad… ei pigista ka kivist vett välja. Pisipere vajab aga iga hetkel tähelepanu, hoolt ja armastust… neid tunde ei pea üle lugema. Kuigi vahel tundub esmaspäev olevat reede või siis vastupidi, olen õppinud seda korrapärast korratust nautima. Ei salga, et kuigi oma aja leidmine on mõnikord jõuvõte kasvõi uneaja arvelt, siis tuleb seda teha. Vaakum aitab mõtteid korrastada ja tasakaalupunktile tagasi lähemale jõuda. Võtab seegi jällegi aega.