Kuidas kõlab 21. sajandil vanasõna “lapse kasvatamiseks on vaja kogu küla”?

Meiega jagab oma mõtteid ämmaemand Kairi Kivaste.

Ämmaemanda töös näen ma igapäevaselt, et rasedad naised on oma päritoluperest ja tugivõrgustikust pahatihti füüsiliselt kaugel. Töövõimalused toovad noored suurematesse linnadesse, majanduslikud võimalused tekitavad aga tihti olukorra, et kodu tuleb soetada linnapiirist välja, sõpradest-tuttavatest eemale. On vähe perekondi, kus mitu põlvkonda koos elavad ja oma teadmiste ning olemasoluga teineteisele toeks on. Tänapäevane tuumikperekond pakub näilist turvatunnet ja varjupaika, eriti, kui sugulased kipuvad tüütama ja suhted pereliikmete vahel ei ole just suurepärased. 

Olen olnud ämmaemand naistele, kelle pere on jäänud maha Hispaaniasse, Keeniasse, Prantsusmaale, Bangladeshi, Kanadasse… naistele, kes elavad Tallinnas, kuid kelle pere on Võrumaal. Neile, kelle elu on sisse seatud Soomes, kuid kelle pere on siin. Ka väiksemad vahemaad võivad olla äärmiselt tüütud, kui sul on väike beebi.

Lapse sünd on iga pere jaoks kriis. Pöördepunkt. Elurütm tuleb ümber kujundada, suhtemustrid ja konfliktkohad pannakse suurendusklaasi alla, väsimus kuhjub ja kõik – kõik on uus! 

Mitte kunagi varem inimajaloos ei ole emal-isal oma lapse kasvatamise juures olnud nii suurt vastutust ja kohustust olla korraga “unespetsialist”, “toitumisnõustaja”, “kasvatusteadlane”, “psühholoog”, “pedagoog”, “keskkonnaspetsialist”, “tervishoiutöötaja” ja mida kõik veel. Samal ajal tuleb hoida suhet värskena ja kuidagi ka enda eest hoolt kanda. 

Varasemalt aitas kõiki neid erinevaid rolle täita “küla”. Ajalooliselt oleme elanud kuni 100-liikmelistes kogukondades ja selliselt toimib meie ühiskond kõige efektiivsemalt. Maailm on vahepeal palju muutunud, kuid homo sapiens mitte. Nüüd on vaja kogukonna mõiste ümber mõtestada ja luua uus toimiv tugivõrgustik. 

Üksinda on seda väga raske teha. On äärmiselt tore näha, kuidas rohujuuretasand toimida võib. Et on hakkajaid inimesi, kes probleemi märkavad ja ei karda käiseid üles käärida ning perede heaolu tarvis natuke tööd teha. Sellist tänapäevast tugivõrgustikku aitavad luua veebigrupid, beebiviiplemise, -võimlemise ja -lauluringid, rasedate ja emmede joogatunnid jne. Nupukate lahenduste taga on tihtipeale emmed, kes on sünnitusjärgset isoleerituse tunnet omal nahal kogenud. Järgmisel korral kirjutan põhjalikumalt sellest, kuidas võiks värsked lapsevanemad toetava kogukonna toimima saada.