Tavaliselt vestlen ma oma patsientidega raseduse II trimestri lõpus või III trimestri alguses nende tugivõrgustikust ja peredünaamikast. Sellest, kas neil on lähedases sõpruskonnas teisi lapsevanemaid või õdesid-vendi, kellele mure korral toetuda ja kellega rõõme ja eduelamusi jagada. Kui kaugel nad elavad, kuivõrd on nad igapäevaselt kättesaadavad.

Kui rasedat ümbritseb toetav pere- ja sõpruskond, kes on oma eluga sarnases etapis või uue ilmakodaniku sünnist elevil ning soovivad olla olemas ja abiks, on kõik imeline. Tõsiasi on, et enamik tänapäeva vanavanemaid löövad veel ise tööturul kaasa, mistõttu langeb suurem koormus “valitud perele”.

Seda valitud perekonda on võimalik juba raseduse ajal laiendada, kuid see eeldab eesmärgipärast lähenemist. Kas sinu läheduses asub rasedatele suunatud teenuseid või tegevusi, millega liituda? Millised on võimalused sünnitusjärgseks ajaks? Ehk on sul võimalik luua enda ümber tugev naiskond, kellega maailmavaade ja väärtushinnangud ühilduvad? Luua tegevusplaan? Näiteks, kui üks selle naiskonna liikmetest sünnitab, siis teised 3 käivad esimesel paaril nädalal külakorda abiks? Valmistavad kodust sooja sööki? Vajadusel kussutavad beebit, et emme saaks duši all käia, süüa ja hinge tõmmata? Aitavad kodust korralagedust siluda? Või äkki on võimalik beebipeol teha kingituste asemel rahaline panus sünnitusjärgse doula fondi?

On tavaline, et pärast lapse sündi minnakse “beebit vaatama”. Ämmaemandana arvan, et hoopis olulisem on emmet vaatama minna. Ja kui minna, siis kindla plaaniga ka omalt poolt midagi pakkuda. Äsja emaks saanul on pahatihti raske abi paluda. Ka siis, kui emotsioonid üle pea kokku löövad, kaasneb sellega tihti enesepiitsutamine ning ebaõiglaselt karm sisemonoloog nagu “ma pean ise hakkama saama”, “ise ma seda last ju soovisin”, “kõigile antakse nii palju, kui nad kanda jõuavad”… Seejuures unustatakse, et inimene ei ole loodud imikuga üksi hakkama saama. Sellises isoleeritud tuumikperekonnas ei ole inimene ajalooliselt mitte kunagi varem elanud. Ja võib-olla on see ka üks põhjus, miks sünnitusjärgset depressiooni ja imetamisprobleeme tänapäeval nii palju esineb. 

Vaimse heaolu toetamiseks on kõige olulisem, et värske lapsevanem ei tunneks end üksikuna. Lähedaste toetus võib tulla erinevas kastmes. Kui üks sõber on hea kallistaja ja oskab hästi pakkuda tuge füüsiliste toimetustega, siis teise tugevus võib väljenduda emotsionaalses toetuses ja ära kuulamises. Vahel tuleb toetajale meelde tuletada, et teise inimese probleeme ei ole vaja lahendada. Lihtsalt kuulamisest täiesti piisab. Ja kui kuulamisele lisaks saab ka põhivajaduste tassi täita – seda parem.

Niisiis, minu poolt soovituslik tegevuskava juba raseduse ajaks on järgmine: 

1. Kaardistage ära oma tugivõrgustik.
2. Pidage oma tugivõrgustiku liikmetega avameelseid vestlusi selles osas, mida te neilt sünnitusjärgselt ootate.
3. Sõlmige konkreetseid kokkuleppeid oma kõige kallimate lähedastega, kellele te ise iga kell samaga vastaksite. 
4. Mõelge läbi rahalised võimalused – kas on võimalik palgata sünnitoetaja, kutsuda vajadusel koju ämmaemand/imetamisnõustaja või kasutada esimestel nädalatel koduabilise abi?
5. Osalege rasedatele suunatud tegevustes, ringides, treeningutel. Ja jätkake treeningutega ka sünnitusjärgselt. Füüsilise aktiivsuse ja vaimse tervise omavaheliste seoste teemat avan põhjalikumalt järgmisel korral.