Füüsilise aktiivsuse ja vaimse tervise vahelistest seostest on ilmselt enamik meist midagi kuulnud. Füüsiline pingutus ja ebamugavustunne on läbi inimajaloo olnud elu loomulik osa. Heaoluühiskonnas elades on keeruline ette kujutada keskkonda, millega homo sapiens on evolutsiooniliselt kohastunud. Kondimootoril pikkade vahemaade läbimine toidu ja varjualuse leidmiseks, füüsiline pingutus igapäevatoimingutes, erinevate ilmastikutingimustega rinda pistmine, haigused ja vigastused. Selle kõige peale võiks tänapäeva inimene pikali visata ja alla anda. Ometi on meie organismis arenenud imetabane hormonaalne süsteem, mis on võimaldanud inimesel kui liigil püsima jääda. 

Valu, stress ja füüsiline pingutus käivitavad ajus toimetulekumehhanismi, mille tulemusel vabanevad endorfiinid. Need on keemilised ained, mis mõjuvad kehaomase valuvaigistina, alandavad stressi ja aitavad luua üldist heaolutunnet. See on põhjus, miks pärast treeningut, külma dušši või kuuma sauna, on keha eriliselt lõõgastunud ja meeleolu hea. Tänu sellele mehhanismile oleme me suutelised ka läbi raskuste edasi liikuma. 

Mida mugavam on elu, seda vähem kogeb meie keha loomulikku stressi ja pingutust. Nii oleme me ühiskonnana jõudnud sinnamaani, et inimesed võivad end kodust lahkumata mugavas tugitoolis istudes patoloogiliselt ülekaaluliseks süüa, olles samal ajal sügavas depressioonis. Üks põhjus vaimse tervise probleemide plahvatusliku puhangu taga on muuhulgas just liigne mugavus.  

Minu soovitus on teha iga päev midagi üle esmase ebamugavustunde. Olgu selleks siis kas hommikune külm dušš või pärastlõunane jalutuskäik sügiseses vihmasajus. Tehkem see ebamugav samm, et hiljem tunda rahulolu ja õnnetunnet. 

Üha rohkem teadustöid keskendub tänapäevases linnastunud maailmas ka looduskeskkonna olulisusele stressisituatsioonist taastumise ja mälu ning tähelepanuressursside parandamise osas. Linnakeskkond võib küll mitmeski aspektis toimida õlitatud masinavärgina, kuid teadlased on ühel nõul, et asfalt, klaas ja betoon mõjuvad elusloodusele nii füüsiliselt kui vaimselt hävitavalt. Paraku kuulub ka inimene eluslooduse hulka. Me võime end teatud aspektides linnas küll mugavalt tunda, kuid tõeliseks heaoluks on tarvis regulaarselt viibida ja liikuda ka looduskeskkonnas. 

Kokkkuvõtteks on füüsiline aktiivsus, eriti just liikumine looduses, see, mis loob tõelist heaolutunnet. See taastab meie vaimseid jõuvarusid, alandab stressi, stabiliseerib meeleolu, parandab mälu ja unekvaliteeti, leevendab valu ning motiveerib edasi tegutsema. Soovin teile kõigile liikumisrõõmu!